Sõpsid käisid külas, NL ja Wilhelmine.
Tunnen end täieliku valevorstina, sest minu suurelt reklaamitud maikuine päikesepaiste ja kevadsoojus olid nagu nimme sel nädalal suures osas ära kadunud, vihma sadas eelmiste nädalatega võrreldes rohkem. Lisaks ei õnnestunud mul neid kordagi peole viia(küll väsimuse ja ilmastikutingimuste vastumõju tõttu) ja pannkoogid ei lennanud. Ilm oli nii külm, et isegi piknikku pidime lõpuks pidama mu tumesinise vaiba peal. Laupäeval hakkas lausa rahet sadama!
Brick Lane oli reedel inimtühi(vähemalt mis lahedatesse stiilitüüpidesse puutub), nii et ainult mina huilgasin iga nurga peal oma nostalgiamälestustes ringi hõljudes – oi kui tore siin on!
Kuid muidugi oli sõpse näha imetore ja eks meil oli mõnusaidki seiku: Brick Lane´i teepoes või Oxford Streeti Starbucksis hängimist või tuulist jalutuskäiku Themsi ääres Millenniumi sillal, 50penniseid maasikaid ja paljutõotavaid pannkooke, prii sõitu iidse bussiga, täis lärmakaid hispaania geipoisse ja rahet(küll väljas).
Ma pidin küll enamuse ajast töötama ja nüüd siis antakse mulle järgmiseks nädalaks lausa kaks vaba päeva reede-laup! Ei võind seda nädal varem teha! :S Mitte et mul vabade päevade vastu midagi oleks.
Mu suurejoonelised sünnaplaanid said kannatada, kui kõik mu vähestest sõpradest erinevatel põhjustel mind esimesel õhtul alt vedasid. Kellel valutas hammas, kellel oli palgapäev alles tulekul…igatahes tekitas see minus totaalset nördimust ning viha ja trotsi, et ega ma selle pärast veel küll koju istuma ei jää! Kuna reedel plaanitud pidu toimub ainult kord kuus ning ma pole sinna juba ammu jõudnud, tahtsin väga minna. Mis siis muud kui uued sõbrad otsida! Judit CS-st oli õnneks vägagi huvitatud minuga kaasa tulema. Inferno @ Electric Ballroom, Camdenis oli täpselt sama hea, nagu mäletasin. Isegi eelmiselgi korral kõlanud lemmiklauluga! Tuju lakke ning jalad täiesti valusaks tantsitud.Koomilisemaid seiku oli siis, kui kõlama hakkas mingi versioon „Rasputinist“ ja mu kõrval jämminud gooti tüüp mind keset platsi, koos veel paariga kasatsokki tantsima rebis. Nalja nabani. Mõned gootid seisid nurgas ehmunud nägudega vaadates – ´mida kurat nemad küll teevad?!´.
Järgmisel hommikul, peale 4tunnist und, lõin äratuskella kinni kell 7.50 ja tukkusin edasi. Teist korda tegin silmad lahti 8.20 ja 15min pärast astusin koduuksest välja. See oli küll mu elu kiireim hommikune väljaminek! Aga tööle ei saanud hiljaks jääda, eriti kuna ma olin kogemata eelmisel õhtul seifi võtme omale taskusse unustanud.
Korra jätan fotoka maha ja kindlasti toimub just siis midagi pildistamisväärset – Brixton on fire! Naabertänav põles, ootasime Earliga juba evakueerimist. 9,5tundi rahapesu, kus vahepeal üks tüüp juba kukkus mind otseselt ähvardama. Peale tööd kallasin omale igasugust energiatoitu sisse – Red Bulli, apelsinimahla, puuviljasmuutit, kokakoolat, śokolaadi – ja olin taas reibas ja energiat täis uueks peoks!
Stay Beautiful@ Purple Turtle. 80s, electro, disco, trash, dress up, blingbling glamglam. LN-ga hullud soengud pähe, kunstripsmed silma, käerauad vööle ja minek. Kohalejõudes sattusin totaalsesse vaimustusse – see klubi on täpselt nagu kadunud Võit Tallinnas, pisike rahvast tulvil urgas! Ning lavale tulnud bändki oli justkui Polümerist EKA või Non Grata alternatiivikas. Heloise & the Savoir Faire. Trashy glam superkhuulide taustatantsijatega.
Tundsin end kui Eestis viibivat ja muss oli nii hea, grooving me away… Seekord olid isegi mõned sõbrad peoga liitunud, kellega koos sai taaskord jalad alt ära tantsiskletud. Blondie “Atomicu” ajal käis laval kastekannuga tüdruk ringi ning kallas kesvamärjukest soovijatele suhu. Ekraanilt tuli samal ajal film “Party monster“, piisavalt intrigeeriv, et seda nüüd netisügavikest üles otsida. Simply Fabulous! Elu poshimas kebabis lauateenindusega einestamise järel laekusin koju, taaskord 4 paiku.
Pühapäeval ärkasin kell 14.30 tundes end suht laibakana, eriti jalgadest. Mõtlesin õudusega õhtusele pubitööle, kuid olles omale erinevat energiatoitu sisse vuhanud, muutus see isegi teostavaks. Orksis märkasin ühe tuttava Londoni eestlase piltide seas paari uut lumesajust, kirjaga 6.Aprill 2008. Esimese asjana mõtlesin muidugi, et ta on Eestis hetkel, nii et uurisin imestunult kodustelt, kas teil jälle tuiskab. Selgus et mitte, ju siis on tegu mingi aprillinaljaga… Alles järgmisel päeval sain teada, et tegelikult oli lund sadanud hoopis Londonis!
Ootan põnevusega juba oma 24ndat ja Elu ja mida kõike see endaga kaasa toob!
Mõningatest blogi aadressi muutmise asjaoludest inspireerituna ma enam ei joo, vahelduseks mõnda aega. Nädal juba. Ja olen hämmastusega avastanud kui imetlusväärne on olla pidudel kaine! Tõepoolest, poleks kunagi arvanudki. Lõbus ja tore ning võimalik enda lollikstegemise üle enamvähem kontrolli hoida…ainult et mõnikord ei piisa sellestki… Käisin oma CS sõbrantsi Alice sünnal, ta kodus linna teises otsas. Istumine sõprade ja toiduga. Midagi hoopis muud vahelduseks klubitamisele. Ontlik kodune oleng avaras valgustatud ruumis. Ja ehkki ma valasin omale ainult mahla, tekkis miskipärast vahepeal ikka veider kergelt svipsune tunne. Ma olin kogu aeg mingitest tüüpidest ümbritsetud. Jutuajamised erinevate inimestega, peatselt Madriidi koliva briti, portugaallase, honkkongiga, viski-õlle Liamiga, kes väitis selle ´kokteili´ vana iiri traditsiooni olevat… Brasilkud võitsid mu südame oma laheduse ja hullude naljadega. Philippe rääkis väljamõeldud lugusid oma lapsepõlvest, nöökidest kedagi mitmeks tunniks Disneylandis vetsu lukustada ja kuidas brasilkud ALATI hilinevad, mitte 15min, vaid pigem poolteist tundi – rahvuse viga. Hiljuti olid nad käinud nädalavahetusel Tallinnas joomas ning rääkisid mulle mingist hullust selle käigus tehtud oma äparduste filmist. „That´s why i never wear heels – you never know when you need to run!“ Brasilku kutid pidasid seda Alice väidet hüsteeriliselt naljakaks, kuid ma pean selles osas temaga nõustuma – mullegi tuleb selline mõte iga kord kõrgetel kontsadel kõndides. Et enamik külalistest olid erinevail põhjustel taimetoitlased, võlus Alice sünnipäevakoogi ajaks välja seakujulise tordi. „That´s the only pig we can eat tonight“.
Öise bussiga 3paiku läbi linna sõites, tundus ummik eileöisest veel hullemgi olevat. Hale oli vaadata purjus kakerdavaid inimesi, ise jummala kaine olles. Koduteel sain äärepealt rebasega pihta, kui see kassijahil mulle peaaegu otsa jooksis.
Keegi on mind 40naelaga tühjaks teinud, või olen ma ise need kusagile pillanud. Paari päeva eest olin need automaadist võtnud, et korteri veearvet maksta, kuid tänaseks neid enam rahakotis polnud! K6ige kummalisem on see, et ma pole joonud, nii et ei saanud seda raha kuidagi purjuspäi ära kaotada. Shopanud ka pole. Võib-olla pillasin selle kuidagi kaarte väljavõttes kusagile maha, või on tõesti kellegi räpased näpukesed mu rahakotis sorimas käinud? Oh well, raha läheb, raha tuleb – taaskord jään ootama tulekut. Võib-olla leidis keegi selle summa maast ning sai väga õnnelikuks. Olen ju minagi hiljuti 10naela tänavalt leidnud ning sarnaseid rahaleidmise lugusid kuulsin mõnegi tuttava käest. Võib-olla on London selline linn, kus inimesed massiliselt raha kaotavad(ja leiavad). Võtkem seda kui suurt ja mõttetut kulutust.
Nalja nabani. Mõned gootid seisid nurgas ehmunud nägudega vaadates – ´mida kurat nemad küll teevad?!´. 
