Seiklushimu tõstab pead

Eile oli rõve külm ja märg sügispäev, tänaõhtu aga nii sume soe suveöö, et kesköölgi jalutasin jakita kodupoole! Tundub täiesti uskumatu, ma olin juba peaaegu unustanudki kuidas suvi tundub ja et on võimalik ka ilma jakita väljas käia(ehkki siinseid põliselanikke piiludes tekivad vaatamisest külmavärinad). Kahetsusagoonia lahkus, asendudes ootusärevusega. Ja ühtäkki tundub maailmaparima asjana jalgrattaga Saaremaal kihutamine või kummipaadiga Uusi Augus ujumine. Vaba laps maal. Eelmise suve praktiliselt töötasin linnas maha, esimest korda elus. Katse mõttes, et näha kuidas ´normaalsed´ inimesed elavad, ja otsustasin, et see pole ikka üldse hea mõte. Nii et korra proovisin ja aitab, ei ole vaja suvel töötada, sel ajal tuleb puhata ja mängida.
Pariisisõit on juba käegakatsutavasse kaugusesse lähenenud ja igati põnevaks planeeritud. Panen oma ajakirjanikumütsi pähe nii mõndagi huvitavat kohta külastades. Üksinda reisimine ahvatleb ka uue nähtusena ja üldse on mu pikaks ajaks oimetuks tambitud rännuhimu oma pead vaikselt tõstma hakanud, paigalejäämisest mittehoolides. Pariis tundub peale kaht külastust, olles selle linna risti-põiki jala läbitrööbanud, kaardi pealt igati tuttavlik, justkui läheks ´oma kohta´. Ühte paljudest.

Itaaljaaaaa

Pean tõdema, et kergelt reisida on ikka nii hea! St ainult käsipagasiga lennukis, isegi kui selle käsipagasi moodustab tegelikult üsna mahukas seljakott, mis mahutab minimaalselt kõiki vajalikke asju ning on lisaks ka piisavalt kerge! Terariistu kahjuks kaasa tassida ei saa, aga check-in sabas seisma ei pea, tatsad korra turvaväravast läbi ning pääsed sabasse viimasena saabununa esimeste seas pardale. Ja algaski puhkus ja bailabaila!

Milaano bussijaama jõudsin pisut enne 8t, mil Päike mulle vastu tulema pidi, kuid teda polnud ka 10min peale kokkulepitud aega. Passisin seal veidi kurvalt, teadmata kuhu minna või mida teha. Trepil istus vaikne purjus paadikas. Istusin ta lähedale trepile ning samastusin temaga – kodutu, võõras linnas with nowhere to go… Mööda jalutas käruga pakikandjast vanamees ning istus ka maha, eemale maja jalamile. Kurtsin talle oma kuba saatust, mispeale ta mind kohe enda juurde kutsus, mille ma muidugi kohe ka välja naersin. „Jajaaa, mu poeg on 22a ja tütar 23, sa ka vist samavanune“, vanamees pakkus oma telefoni helistamiseks. Väga meeldivalt sõbralik Kuid selleks ajaks olin juba saanud Päikeselt sõnumi ta peatse saabumise kohta, nii et jäi üle vaid oodata.
Sõime-jõime ning õhtul läksime muidugi välja. Etterutates võin öelda, et itaalja mehed pole ikka kindlasti my piece of cake, oma geneetiliselt läbiva ebaatraktiivsuse tõttu, eriti ninast. Kuid Itaalja ise meeldis mulle seekord eelnevast enamgi!
Teine päev algas rahulikult, plaanisime Genovasse hääletada, kuid vihmane ilm Milanos ning pealelõunal saabunud tuumapohmar inspireerisid plaane edasi lükkama. Lonkisime linnas ringi Gucci-Muccide keskel, mis mulle siiski üldse peale ei lähe ning lõpetasime Apperativos, kus joogi eest piiramatus koguses toitu saab. Järgmisel hommikul ärkasime juba varakult ning asutasime end Genovasse hääletama. Vedasime Päikesega kihla – ma pakkusin, et saame peale poole tunniga, tema et tunniga. Täpselt tund aega hiljem(viimased minutid möödusid kannatamatult kella põrnitsedes) pakkisime sildi kokku ning hääletasime end rongile. Ega aega polnud raista! Kusjuures kihlveo kaotaja pidi teisele joogi välja tegema. Niisiis ostsime kumbki teineteisele traditsioone austades odavaimat pakiveini ning paari tunni pärast astusime maha juba Genovas. Kohtusime korraks ühe Päikese sõbraga, ekslesime veidi bussipeatuse otsinguil ning jõudsime oma couchsurfingu hosti juurde. Selgus, et olime sattunud korterisse, mis on täis tuubitud teoreetilisi füüsikuid. Host Fede meiega tegeleda ei viitsinud, kuid selle korvas ta korterikaalsane Alessandra, kes paari tunniga meile kogu oma eluloo ära rääkis, samas ülitüütavaks muutumata. Õhtul peale kopsakat pastat käisime naabruses kalorite maharaputamise eesmärgil jalutamas. Veits kahtlane väga vaikne eramurajoon, vahepeal täielik tühjus ning 2 väikest valget tüdrukut Itaalja maffioosoöös. „Kle lähme nüüd tagasi, eksime veel ära ja kas sa seda sarimõrvari lugu tead…“ Aga päevasele pilvisusele vaatamata oli öö sume ja selge ning õhus oli tunda Hispaania lõhna. Vahemerelised taimed soojas öös ning mälestused, mis selle lõhnaga kahe aasta tagusest Altea rannast või Barcas trööpamisest mälestustelaekast kerkisid…nostalgia.
Hommikul viis Alessandra meid vaateplatvormile, millelt oli kogu linna näha. Edasi ekslesime juba ise mööda kitsukesi tänavaid. Genovas käis tee ikka üles-alla, tänavalabürint justkui Veneetsias, ainult ilma kanaliteta, isegi veelgi kitsam-käänulisem. Kuidagi Marokolik tunne tuli, ehkki ma sinna veel sattunud polegi, igal tänavanurgal kutsuvate pisikeste räpaste poekeste, espressobaaride ja kebabiurgastega, mille uksel ikka mõni mustaverd mees. Maksime 16eurtsi ja läksime paljukiidetud akvaariumi, Euroopa väidetavalt suurimasse. Oli seal küll palju kalu, meduuse, vetikaid, tähti, hülgeid, haikalasid, pingviine ja delfiine, nonstop karjuvaid lapsi ning nende vanemaid. 3D kino oli päris lahe, kuid Taani akvaariumi tunnelile siiski lahedusega järele ei saand ja kogu see kisa polnud küll nüüd kogu piletihinda väärt!

Kuna olime oma kodustajale Fedele esilagu lubanud ta juurde vaid üheks ööks jääda ning täna ootas ta juba uut külalist, Päikese sõber võis aga kodustamise osas kardetavasti mõne vimka keerata, olime mingis mõttes veidi kodutud ning mõtisklesime oma öise ulualuse üle. Kui lonkimine ära tüütas, krabasime veel pakiveini ning juustu, maandudes sadamasse tsillima. Päris päike hakkas pilve tagant piiluma, veini voolas ja baila-baila. Ja ma lasin sel voolata, sest mul oli parasjagu puhkus ning ma võisin teha midaiganes soovisin, õieti purjujäämatagi! Hiljem ronisin mingi võõra ilusa purjeka ninna „muusaks“, muutudes hetkeks turismiatraktsiooniks. Vahepeal oli jälle vihma sadama hakanud ning vihmavarjumüüjad välja ujunud. Üks täielik pigikas tegi silma ja ma mängisin kaasa, mispeale ta lõpuks meiega juttu ajama tuli. Kamo pärines Sudaanist, kõrgharidusega infotehnoloog, kes 7kuud tagasi oli tulnud Genovasse vihmavarjumüüjaks. Parematel päevadel läheb müügiks liba D&G ning Prada. Minu nõutud Vivienne Westwoodi tal küll pakkuda polnud. Just nagu kõrgharidusega nahakunstnik oli tulnud Londonisse pubis klaase korjama. Rääkisime talle, et oleme kodutud ning magame täna ilmselt rannas. Tema jutustas end elavat sealsamas lähedal suures sudaanlaste kommuunis. Kutsusin teda öösel meie juurde randa, koos vihmavarjudega, saju puhuks. Mingi hetk tüütas ta mind ära ning Päike juba oligi liitunud mingite uute, talle lehvitanud tüüpidega. Kolm albaanlast, tulnud Genovasse ehitajaiks. Miskipärast ei saanud üks neist, jutukaim, mu inglise keelest kuidagi aru, Päikese veidi konarlikumast englishist aga küll. Võtsin süü omaks – Londonis elades ma ei oskagi üldse inglise keelt, seda räägivad mulle iga päev ka kõik need jamaikud tööl. Igal õhtul nutan patja, ning imiteerides oma piiritut kurbust, lahkusin koos Päikesega lavastatud draamastseeni järel. Otsustasime ööseks siiski Fede juurde jääda, eriti kuna ta korterikaaslased meid hommikul praktiliselt tagasi kutsunud olid, ning reserveerisime omale suurema tülita põrandakohad, kus lahkusime Cinque Terrasse juba 6.30 hommikul. Pilved olid viimaks ometi taevas hõrenenud ning tõotas ilusat päeva. Unistasin võtta päikest Vahemere ääres ning looduse roheluses mütata. Meile oli Cinque Terrat soovitatud selle viie imeilusa väikelinnakese poolest, mida ühendavat u pooletunnise jalutuskäiguga rada, kokku max 3h kerget vantsimist. Magasime oma õige peatuse maha ning pidime järgmise rongi tagasi võtma. Õnneks polnud me selles möödapanekus ainukesed Kohalejõudes selgus Cinque Terra(„Viis Maad“) hoopis rahvuspark olema. Maaliliseima vaatega mägedeäärne teerada – ühelt poolt mäed, teiselt Vahemeri. Algus oli kerge jalutuskäik mööda sirget teed, lust ja lillepidu. Peale kolmandat linnakest läks aga matk leveli võrra raskemaks, muudkui mäest üles ja siis jälle alla… Aga vaade oli täiesti vapustav, ma olen juba aastaid unistanud mägimatkale minekust, selle asemel olles näinud vaid arvukalt kiirteid ja bensiinijaamu… Täiesti muljetavaldav loodusvormide kaunidus! Vahepeal tabasin meid kõndimas vägagi kõrgel mägedes, mööda u poole meetri laiust kivirada, ilma ainsama piirdeta, vasakul me all laiumas vaid meetrite-meetrite viisi puid, taamal helesinine Vahemeri. Olnuks mul kõrgusekartus, tundnuks ma end ilmselt halvasti. Ehkki mul seda pole, oli siiski üsna kummastav peatuda, kaeda kogu seda ilu ning libastumise-langemise olukorda omale ette kujutada. Purjuspäi, vihma või kõrgete kontsadega on raja läbimine keelatud. Viimasesse linnakesse jõudsime foto- ja lõunapeatuspausidega u 6tundi ja 9km hilhem, olles saanud dźunglis mütata, päikesest põleda, seljakotiga mägimatkata ning korra merregi sulpsatada. Päike paistis lausa kõrvetavalt, pannes unustama eelnevad sombused päevad. See oli mu puhkuse parim osa, tõotasin omale kojujõudes matkaklubiga liitumist, Aafrika mägede vallutamist ja mida kõike veel. Õhtul istusime taas rongile ning sõitsime läbi Genova tagasi Milanosse. Genova rongijaamas õnnestus mul ´itaallast´ teha. Pidin seal uued rongipiletid ostma, olin aga aegu/jaamu veits valesti vaadanud, nii et selgus, et jäime just maha oma rongist, mille pidime võtma teises jaamas ümberistumiseks. Küll ma siis vihastasin, loopisin oma parasjagu käes olnud karvast kaustikku, korjasin selle üles ja loopisin jälle, hüpates sellele veel pealegi. No viha tuleb endast ju välja lasta! Pealegi ma olin Itaalias ning seal olevat selline temperamentsus lubatud(mis võib küll veidi kummaliselt mõjuda näiteks Tallinna lennujaamas, kui ma enne oma Londonisse elama asumist sarnase tiraadiga hakkama sain. Heheheheeee). Läksime siis järgmisele rongile ning õnneliku juhuse tahtel jõudsime just minut enne oma järgmise vajaliku rongi saabumist.
Viimasel Itaalia-päeval ilmutas päike lõpuks ometi oma Vahemerelist olemust, küttes vast üle 30kraadi, inimesi tänaval uimastades ning piknikupidamisel õlgu kõrvetades. Tõeliselt mõnus puhkus ning Päikest oli ka äärmiselt tore näha
Õhtul lennukile, Londoni koju jõudsin kell 2 öösel…

Suhtlusrohkus

Lubasin omale Londonisse saabudes vastutustundlikult, et esimesel nädalavahetusel välja ei lähe, vaid ravin end lõpuni terveks. Ja üllatuslikult suutsin sellest lubadusest ka kinni pidada. Väljas tõepoolest ei käinud, küll aga tuli ilma selletagi ette rohket suhtlemist, mis mu kurgule küll head ei teinud. Ühel õhtul sai majakaaslasega kaua lobisetud tema Aafrika juurtest ning sealsest elust, teinepäev kohtusin peale tööd Rinxiga, kes just Uusmeremaalt tulnuna sealseist muljeist pakatas. Ja eile, ootasin peale rahapesu Brixtonis bussi, kui mööda jalutas üks eestlane, kellest varemaltki juttu olnud. Jäime teineteise tuttavat nägu silmitsema ja äratundes juttu puhuma, nii et vastsaabunud bussile pealemineku asemel läksin ma hoopis Andy1 ja Andy2-ga. Maailm ja eesti ja eestlaste kogukond Londonis on ikka tõepoolest väike! Varsti liitus meiega ka Iiva ning hängisime ringi mööda Brixtoni väga ebabrixtonilikke pubisid. Ega seegi polnud väljaminemine – mul lihtsalt läks töölt kojujõudmiseks pisut kauem aega.

Suvi ja suhteliselt uimastav kuumus. Istun oma aias, päikesevarjus. Kuulen kuidas üleaianaabrid toimetavad, karjuvad, oma lapsi kantseldavad ja üritan kirjutada oma esimest klubijuttu. Niimoodi aias tsillides mulle, peab tunnistama, täitsa meeldib töötada!

Back in London summer mi laaaav

Lennukile minnes hakkasid väravad piuksuma. Keskealine naistöötaja palus kampsuni ära võtta ning kompis mind läbi. Kõrval seisis ilus noor meestöötaja, tekkis kiusatus paluda, et hoopis tema mind läbi otsiks. Miks arvatakse, et samasoolise turvatöötaja käperdamine peaks kuidagi meeldivam olema?! Diskrimineerimine. Pidin ära võtma käevõru ja saapad, kuid mu saja lukuga pükste peale piuksus värav edasi.
„Kas ma pean nüüd püksid ka ära võtma?“
„Ei, aga ärge nende pükstega enam lennujaama tulge!“
Püksilukku peidetud tuumapommi ei leitudki ülesse!

Stanstedi bussipiletisabas igavledes otsustasin ajaviiteks juttu teha enda kõrval seisva tuttavanäolise tüdrukuga.
„Sa oled kuidagi tuttava näoga. Kas sa käisid EKAs?“
„Jah. Ma lugesin su blogi, kuni sa sellele salasõna peale panid!“
Vaat kus lops! Sedasi puhtjuhuslikult kohtuda oma salajase lugejaga! Teekond linna oli sama ja juttu jätkus kauemakski.

Inglismaa võttis vastu suvise leitsakuga. 21kraadi, kõik õitsemas, inimesed parkides siruli.
„Kas sul on Londonisse tagasijõudes kodutunne ka?“
„Raske vastata.“ Vastus selgus peale seda, kui olin oma suurte raskete kottidega, talvemantli ja kontsakingadega lõpuks higijoasse uppudes oma majani jõudnud. Niii tore oli tagasi kodus olla! Justkui polekski vahepeal lahkunud. Ja mu pisike tuba oli hubaselt armas, tuttavlik. Jah, kuidagi hea on tagasi olla!