missing my Lndn-town

Nonii, algus oli küll paljutõotav tagasisaabumispeo ja vanade sõprade taasnägemisega, kuid juba pool nädalat saabumisest hakkasin Londonist puudust tundma. Typical transition period depression. Hästi tunnen end ainult seltskonnas, kuid paratamatud üksiolemishetked on üsna piinarikkad. Kuid looming sünnib ainult kannatustest, et oma tähelepanu muult kõrvale juhtida, lohutan ma end. Ning ma ei tea, mida küll ma siin kaks kuud peale hakkan…

Estonja

Pühapäeval, kell 17.45 maandun Tallinnas.

Teadaanne

Ma totaalselt arrrrrmastaaaan Londonit ja mul hakkab iga kord süda verd jooksma, kui mõtlen siit lahkumise peale.  Kuid ometi “you´ve gotta do what you´ve gotta do”, nii et voolavate pisarate ja südamevere saatel sai kojulennupilet ära ostetud. Saabun Tallinna pühapäeval, 12.juulil kell 17.45. Palun võite suveks juba kinga/koti/kinda/korseti/vms tellimusi planeerima hakata!

Emotions are those that fuck up your coldbloodily calculated plans

Detsember möödus kiirelt asjatades, pea kahenädalase järjest töölolekuga, mis selle nii tüütuks muutis, ning juba oligi aeg jõuluks koju lennata! Kui suvelõpu külaskäik oli pannud mind end kodus kuidagi võõrana tundma, siis seekord oli kõik hoopis teisiti! Täitsa hämmastav kohe – mu kalestunud küünilise mõistuse alt murdsid välja emotsioonid. NII HEA oli kodus olla ja oma pere ning sõpradega kohtuda. Nagu NLi sünna – midagi traditsioonilist, midagi ootamatut, mis lõpuks võttis täitsa ettearvamatu pöörde. Või jõuluõhtusöök perega, mis oli hoopis erilisem ning mõnusam kui koduselamise ajal, justnimelt selle special jõuluks kojutuleku pärast. Ma olin juba unustanud, milline on Tallinna talv – sealne +2 on märksa soojem ning mahedam Londoni +2-st. Kuidas on võimalik jalutada 26.dets ennelõunal üksinda läbi vanalinna inimtühjade tänavate, kus Pikal ja Harju tänaval ei kohta tõepoolest vahepeal hingelistki. Võrdluseks suurlinna igavesti ülerahvastatud kesklinnaga.
Ma ei tahaks võõraks jääda. Kuid aega oli loomulikult liiga vähe – nädalaga ei jõudnud kõiki olulisemaidki inimesi näha, nendega OLEMISEST rääkimata. Kui Londoniga selleks korraks ühele poole saab(ennustan max pool aastat, oludest sõltuvalt muidugi), tahaksin kindlasti kodus olla vähemalt mõned kuud, enne kusagile edasirändamist. Et ikka korralikult oldud saaks, mitte külalise, vaid omana, ning tüdimusest lausa oksemaik tekiks, mis mõnda aega jälle teelolekut kergendaks.
Avastasin kojujõudes eneselegi ootamatult, kui väga ma igatsen seda ning oma pere ja sõpru. Äärepealt oleksin keeldunud tagasi lendamast.
Ning praegu hoiab mind positiivsena vaid asjaolu, et ilmselt on see mu viimane poolaastak Londonis, nii et kõik vallutusplaanid tuleks järele katsetada ning siinolekust viimast võtta!

Illegal rave

Kõigepealt siis hea uudis: Ma tulen jõuluks koju!! 20-27dets Tallinnas. Ja mul on niiii hea meel selle üle!!!

London on rikas igasuguste ekstreemsete pidude poolest, ühed põnevamad neist on illegaalsed, mille toimumispaik avaldatakse alles sama päeva õhtul. Seekord viis tee mind koos mõningate töökaaslastega, laupäeval peale tööd illegaalsele reivile kusagile kaug-Läände. Keskööl hüppasime viimasele tuubile. Juba rongil oli naabervagunis näha hoogsat näomaalingute tegemist ning kostümeeritud rahvast – otseloomulikult suundusid nad kõik meiega samasse kohta. Tuubist väljas, ei teadnud alguses keegi, kuhu minna, kuid kui ühel oli suund käes, järgnes kogu trobikond. See toimus nii kaugel Läänes, et Londonist polnud seal enam praktiliselt haisugi, praktiliselt ridaelamutega ääristatud kiirtee alguses. Meie seltskond koosnes töökaaslastest &D, Rach, LoopyLou-st, minust ja JM-st, kelle vend oli klubi uksel ning kes meid kümnenaelase pileti asemel pidi tasuta sisse smungeldama. Värava taha jõudes oli sissepääsusaba küll muljetavaldav – ma pole kunagi vist varem nii pika sabaga peol Londonis käinud! No see ulatus ikka kümnetesse meetritesse… Aga meie, kui VIPid, JM-ga eesotsas, läksime otse väravast läbi ning sisse suurde laohoonesse. Kell oli 1öösel ja pidu alles algamas. Kui sisse jõudsime, olid isegi veel tuled põlemas, rahvast sees veel suht hõredalt. Halloweeni puhul olid paljud näod maalitud fluorescent värvidega ning liikus ringi erinevaid kostüüme, kui ka kostüümituid inimesi. Üldiselt moodustasid kontingendi nö ´kapuutsiinimesed´, tränakräkkerid ja pealtnäha sellised mõttetud tüübid, kellega mul suurt midagi ühist pole, ega saagi kunagi olema. Hiiglaslikku laohooonesse oli pargitud mitmeid mikrobusse, kust müüdi õlut, õhupalle ja muud. Eri nurkadesse oli paigutatud 7-8 lava, kus DJ-d mängisid tarnce´i ja halba Drumm´n´Bassi. Kuid muusika polnud üldsegi oluline, õhtu täheks oli hoopis narkots, selle erinevates vormides. Sain tunnistajaks avalikele diilidele ning näha oma muidu igati toredaid sõpru-töökaaslasi väga sassis olekus. Autokapoti peal jagati Ketamiinikuhjake avalikult mitmeks väikeseks triibuks, mis siis sealsamas ninna tõmmati. &D sai ka sellest oma jao, mis ta mõneks ajaks ühte punkti jõllitama pani. „Sitaaugust“ Doverist pärit Rach, ostis algatuseks kaks õhupalli NOS-i, ehk naerugaasiga. Hingas nad mõlemad sisse ning muutus väga lõbusaks. Peale seda oli tal vaja kohe kangemat kraami otsida, mida polnud just raske leida. Vahepeal ilmus välja ka vahepeal kadunud JM, ERITI sassis ja nina alt purune. Ta olevat teinud juba K-d, seeni ja tont teab mida veel. Tundus et vähemalt 90% rahvast oli narksi all ja mul oli siiralt hea meel ning enda üle uhke tunne, et mina midagi sellist ei tarvitanud!

„Hello, do you want to buy any MDMA?“
„No“
„Do you want to buy any ketamine?“
„No“
„Do you want to buy any extacy?“
„No“
„Bye then“

Kolme paiku saabus meie veel üks töökaaslane – frenchie Y, koos oma girlfriendi ja sõpradega. Trügisime läbi uksel troppi moodustanud rahvamassi välja, kus saime temaga kokku, ning tagasi sisse. Nii väljas, kui klubis sees liikus aegajalt ringi omanikega koeri – võta kinni, olid nad siis niisama seltsiks võetud või narkokoerad, kes küll oma tööülesannet märgatavalt ei täitnud.
LoopyLou oli minuga koos samuti kaine, lisaks pidi ta pühapäeval hommikuses vahetuses töötama, nii et 4paiku asutasime end minekule. Siis selguski see koht nii kaug-Läänes asuvat, et ühtki päevabussi linna sealt ei käinud, ööbussidest rääkimata.Pidime võtma minicabi linna, kust siis bussile hüpata. Kokkuvõttes oli see pidu taaskord ´not my cup of tea´, nii et teine kord ma sinna ei läheks, kuid eks seegi oli huvitav kogemus.

Järgmisel päeval tööl möödus enamus aega eelmisest ööst muljetades. JM, kes oli veel igast muud kraami pand, polnud tööle ilmunudki ning keegi ei teadnudki temast midagi, Y-l oli peale meie peolt lahkumist eriti kehvasti läinud – talle oli kätte lahti läinud kotike K-d, mille ta muidugi pidi kõik korraga enda pealt ära nuuskima/limpsima ja olevat niii pilve jäänd, et ta göölfrend tõsiselt kartis, et ta sureb nüüd ära. Talle olevat äratamiseks vett pähe kallatud ja ta polevat ikka midagi tundnud. Noh, lõpuks ärkas ikka ülesse, ilmus isegi tööle hommikusse vahetusse pooleteisttunnise hilinemisega ja õhtuks oli juba täielik tsillbrazill, ei märkigi mingitest järelnähtudest vms, viskas nalja ja oli lahe. Kõik kiitlesid ja olid nii hoos oma trippidest muljetamisega, et mul ausaltöeldes hakkas kõhe, et kas see siis ongi normaalne? Meie oma väikesest Eestist, kus ainsaks vabalt kättesaadavaks aineks on kummiliim, oleme ikka nii süütud!

Estonja

Jõudsin Tallinna bussijaama ja läksin sealsesse sööklasse, elevil hea Eesti toidu maitstasaamisest. Ilgelt rõõmus meel oli Eestis ollaja nii naljakas! Esmamuljena Tallinnast tänavad tundusid asfaldivärvi ja väga lamedad. Seisin sööklasabas oma järge oodates, mu vastas – kivistunud näoga tädi Maiu, ükski lihas ta näos ei liigutanud. Mu ees – sama tõsine, kiirlanev härra Tamm. Mul oli nii hea meel Eestis olla ning eesti toitu saada, naeratasin kõrvuni õnnest. Tädi Maiu ilme ei muutunud, samuti ka mitte härra Tamme oma, vaatasid mind hoopis kui mingit totakat, misasja ma naeratan. Maal, kus inimesed ei naerata mitte kunagi, kus naeratamist peetakse nõdra mõistuse tunnuseks. Kus inimesed ei alusta kunagi vestlust võõraga bussis, ega räägi üldse omavahel, vaid suhtlevad morset plaksutades. Ja siis oli juba hüsteeriliselt naljakas, justkui kaader naljafilmist ja ma naersin seda enam, selle olukorra üle, et siin maal ongi see normaalne.

Esimesed 3päeva möödusid Saaremaal ning õigupoolest oleks tahtnud sinna veel palju kauemaks jääda. Veel metsas seenel käia ja rattaga sõita ning parema ilma korral Uusi auku hüpata. Kuid asjad muutuvad, ega mu lemmikkoht Uusigi polnud enam sama ja pool metsa oli maha raiutud…Enne ärasõitu rattaga kihutades leidsin keset maanteed poolekssõidetud rebase, nii et kui hakkasime Tallinna poole sõitma, tegime sel teelõigul peatuse, ma võtsin kummikinnastatult rebasel kaelast kinni ning vedasin ta põõsastesse. Oma Londoni rebastele mõeldes. Üsna raske oli algul surnud rebasel kaelast kinni võtta, kuid kui asi tehtud, istusin autosse ja tahtnuks nutma hakata.

Angel

Peale neid kõiki Londoni dräägiklubisid tuli huvi ka umbes ainus Tallinna geiklubi üle vaadata. Seda enam, et mu Noor Sõber oli lubanud omale selleks puhuks kleidi selga ajada Muidugi, nagu arvasingi, oli Noor Sõber minekuleasudes araks löönud, kuid mis siis ikka, ega me Ju-Juga(kelle ma olin pidanud enne Venemaalt ära päästma) sellepärast veel minemata jäta, pealegi talle tuli ka ju Tallinna naitlaiffi näidata Mina ´kurva lese´ kostüümis, latekskorseti ja umbes nii 15cm glitter-platvormkontsadega, mis oli kunagi Baltast niisama soetanud, kuid polnud põhjust neid kunagi enne veel jalga panna. Astusime sisse, mul oli liiga palju tegemist oma jalge ette vahtimisega, et mitte platvormidel kokku kukkuda, kuid Ju-Ju rääkis, et mulje oli loodud, kõik olevat vaadanud ning lausa näpugagi näidanud(mitte et see mu eesmärk olnuks, pigem iseendale meeleolu loomine ning rolli sisseelamine). Iseenesestmõistetavalt kedagi teist me seal kostümeeritult ei kohanud. Oli vaid palju tavalisi tsikke, kõik a la looduslapsed, kes pole silmapliiatsitki kunagi näinud, u 6 geipoissi ning 7 Eesti celebrityt, nende seast nilbeima olekuga Imre Kose – hmm, ta kokandussaated on minu jaoks nüüdsest hoopis uue tähenduse omandanud… Muusika oli ka keskmisest halvem diskens, mille rikkus täiesti ära keset ööd laval ballaade mängima hakanud superstaarikene.

Ma ei suutnudki Eestis olles 9päevaga ära kohaneda, mulle tundus see kuidagi liiga vaikne, Ida-Euroopalik maailmanurk, liiga tihedalt minevikuvarjudest täidetud. Mitte et need minevikuvarjud just tingimata negatiivsed oleks, kuid ometigi mõjusid nad äärmiselt ahistavaina. Ja kõik oli jätkuvalt nii hall ja madal! Levikat sai külastatud ning Kukut, aga Eestis ei ole glitterit ja drääge, seal on hoopis kampsunid…

Mulle on tekkinud allergia asotsiaalide suhtes, et ma enam ei varjagi, kuidas nende hais mind oksele ajab ning kogu see trollide jubedus. Mustamäel ootavad trolli enamuses vaid kaltsakad, pensokad ja koolilapsed. Londonis lihtsalt ei pääse sellised kaltsakad bussile, penskareid seal ei elagi eriti, kuid seevastu on muidugi mustad…

Ja sealjuures tundsin ma end sisimas äärmiselt halvasti, justkui süümekaid selle tõttu, et mulle kodulinnas Tallinnas enam ei meeldi ning ma ei suuda seal kohaneda. Nii et hakkasin mõtlema – aga mis siis, kui ma lähen tagasi Londonisse ja mulle seal ka enam ei meeldi? Mis siis, kui mul ei olegi enam kohta, kus mul on hea?
Toompeal jäi käimata. Saaremaal tundsin end hulga paremini.

Back in London summer mi laaaav

Lennukile minnes hakkasid väravad piuksuma. Keskealine naistöötaja palus kampsuni ära võtta ning kompis mind läbi. Kõrval seisis ilus noor meestöötaja, tekkis kiusatus paluda, et hoopis tema mind läbi otsiks. Miks arvatakse, et samasoolise turvatöötaja käperdamine peaks kuidagi meeldivam olema?! Diskrimineerimine. Pidin ära võtma käevõru ja saapad, kuid mu saja lukuga pükste peale piuksus värav edasi.
„Kas ma pean nüüd püksid ka ära võtma?“
„Ei, aga ärge nende pükstega enam lennujaama tulge!“
Püksilukku peidetud tuumapommi ei leitudki ülesse!

Stanstedi bussipiletisabas igavledes otsustasin ajaviiteks juttu teha enda kõrval seisva tuttavanäolise tüdrukuga.
„Sa oled kuidagi tuttava näoga. Kas sa käisid EKAs?“
„Jah. Ma lugesin su blogi, kuni sa sellele salasõna peale panid!“
Vaat kus lops! Sedasi puhtjuhuslikult kohtuda oma salajase lugejaga! Teekond linna oli sama ja juttu jätkus kauemakski.

Inglismaa võttis vastu suvise leitsakuga. 21kraadi, kõik õitsemas, inimesed parkides siruli.
„Kas sul on Londonisse tagasijõudes kodutunne ka?“
„Raske vastata.“ Vastus selgus peale seda, kui olin oma suurte raskete kottidega, talvemantli ja kontsakingadega lõpuks higijoasse uppudes oma majani jõudnud. Niii tore oli tagasi kodus olla! Justkui polekski vahepeal lahkunud. Ja mu pisike tuba oli hubaselt armas, tuttavlik. Jah, kuidagi hea on tagasi olla!

Disaster tripp to Estonia

Tegelikult jäin ma haigeks juba viimasel Londoni päeval, kui oli just saanud viis kuud mu siinviibimist. Loivasin uimaselt mööda linna ringi, veel vajalikke sisseoste lõppule viies, ning mu mulli seinad olid seekord eriti läbitungimatud. Peavaluga palavikus koju Tallinna saabudes lubasin omale küll iga päev, et homme saan terveks, kuid see jäigi igaveseks ´homseks´. Kõik mu suured peoplaanid, inimestenägemised, toimetamised lendasid vastu taevast, olles viis päeva siruli haigevoodis. Sõpru nägin vaid tunnikeseks, võililli eriti nuusutada ei jõudnudki. Ma olin väga kurb ja pettunud. Tervis pidas vastu, kui novembris enne lahkumist kolmetunniseid uneöid pidasin, kui neli kuud seitse päeva nädalas töötasin, ja nüüd siis collapsis. No leidis ka aja!
Aga Eestis olla oli veidi imelik, ja mitte just kõige positiivsemas mõttes. Kohanemisaega ju õieti ei jäänudki. Ja rohi oli kollane ning nii lage… Aga ilmselt on just positiivne, et mul kodumaal imelik oli, välistab ehk koduigatsuse võõrsil.
Arstid läbi käidud ning mõni asi sai ehk arengule suunatud, hea seegi. Ehk õnnestub suvel veel Eestimaad kaeda.

Läbi õunapuuõielehtede

Tulin viimast korda maalt, läbi õunapuu õielehtede, tundes tõelist kevadet! Roheline oli välja pugenud ja puud roosatama löönud. Jäänud ainult üksainus praktikapäev veel ning siis on kogu see keldri küürimine igaveseks läbi! Tundub, et mu hetkel loetav gruupi-raamat nakatas oma ekstaatilise meeleoluga. Ja ma ootan pikisilmi kannatamatult juba oma nädalast Eesti-paartit!!

My life is like one big party, with minor shitbreaks. And i like it that way!!!(not the shitbreaks part of course)

Viimane nädal

Ega ei jää midagi muud üle, kui terveks saada, pool nädalat mee-sidruni-küüslaugudieedil olnult. Viimane nädal praktikat, viimane nädal ja olengi kodus! Loen päevi ja tunde praktika lõpuni, ainult mõned päevad veel, ei jõua ära kannatada! Ootanootanootan pikisilmi oma koduvisiiti, esmakordselt külalisena kodus.