Praha-UK

Praha-fiiling jõudis lõpuks ikka kohale. Selline mõnus rahulik tsill, kuidas oleks selles linnas taas elada. Oma kodupubide ja sõprade seltsis, sotsiaalsem ja lähedasem elu kui Londonis. Vaiksemale reźiimile ümberlülitumine võtab küll aega…
Istusin kohvikutes, kohtusin mõnede tuttavatega, lükkasin teiste tuttavatega kohtumise edasi järgmise a la kolm aastat hilisemale ajale. Käisin oma vanas lemmikbaaris “Blind Eye”, mis on endiselt parim urgas, vaat et kogu Maailmas…Laulsin karaoket värskelt tutvunud hollandlasega. “Its my life” by Bon Jovi. His choise. Sain oma couchsurfingu kodustajaga nii hästi läbi, et lahkuda tundus olevat hirmkahju.

Tagasi UK-s tundsin esimest korda kahe nädala jooksul puudust oma kampsunist. Veidrad tunded, kahju et tripp otsas, kuid uued seiklused juba ees ootamas. Viimased 3 päeva Londonis. Sinna jõudmine oli veider – kiire suurlinn, kui olin juba jõudnud aeglasema elutempoga harjuda. Ja kodu polnud enam päris oma kodu. Aga varstivarsti muude koju…

Berlin-Dresden-Prague

Eile hommikul lahkusin armsaks saanud Berliinist rongiga Dresdenisse. Sinnajžudes esimese asjana seljakott pakihoidu ja 4x tunnikslinna peale. Vaatasin postkaartidelt, mida tsekkida tasuks ning suundusin linna teise otsa kunstihoovi otsima. Dresdeni vanad tornid on pommitamise tagaj§rjel mustaks t6mbunud, justkui leinates k6iki neid35 000 hukkunud elanikku. Aga uuslinna kunstikvartalis on v§rcvilised hipilikud majad, alternatiivsed kunstigaleriid ja lootus uuele elule.

Dresden oli igati lahe, ning parema planeerimise korral tahtnuks seal kauemgi aega veeta. Yldse on Saksamaa mulle seekord eriti sympaatne, endalgi tekib kerge imestus…

Kiirustasin jaama rongile, kus selgus, et Tsehhi piiril seisab §ikesetormi t6ttu liiklus ning rong j§eti jaama 3tunniks ootele…

6htul siiski j6udsin Prahasse ning t§na linnas ringi hulkudes on igati armas vanas tuttavas linnas olla. Kuid Praha-ajad on nyydseks l§bi . Linn on pyhap§evaselt pooltyhi ning mul pole 6rna aimugi, mida ma siin veel 2p§eva peale hakkan…Aga kžik on hirmodav ja noh mis siis ikka – tsillbrazill!

reisilt

kokkuv6tteks viimastest reisipäevadest.

Peale hirmigavat vaikset Uttrechti hääletasime Berliini. Selleks kulus 11h, nii keskmise pikkusega hääletamisreis, 6htuks j6udsime ikka kohale.Meenusid k6ik hääletamismälestused: lootus, paranoia, higi ja vingugaas. ja seda k6ige positiivsemas m6ttes.
Pidev koosviibimine ning iseloomude erinevuis ajas mul peagi juhtme kokku ja m6tlesin kuidas oma tyytust ontlikkust reisikaaslasest lahti saada. Yxi reisimisel on ikka hirmpalju eeliseid, mis kaaluvad igatahes tüütu reisikaaslase üles. Igatahes l6puks me enam peaaegu ei suhelnud ja kohtusime ainult meie kodustaja seltskonnas ning praeguseks olen ma ta maha raputanud, nagu tyytu leivapuru. Iiivl bitch, hahaaa.

Berliin on igavesti lahe, meenutab suuruse poolest Londonit ning erinevatesse kohgtadesse j6udmine v6tab hirmpalju aega. Aga mulle meeldivad suurlinnad palju enam kui väikelinnad ja niisiis olen justkui omas elemendis. Käidud müüri vaatamas, j6el pensokatega kruiisimas, niisama ringi konnatud jne ja parasjagu toimuvat moenädalat uurimas käidud. hetkel tsillingi pressi lounge´s tasuta jookide, toidu ja internetiga. Kas pole ajakirjaniku elu tore! >:D

Järgmine peatus Dresden-Praha. Laupäeval.

depressiivsed Eesti væikelinnad

Ometi juttu ei tule sugugi Eestist. Lihtsalt k6ik need Hollandi linnakesed meeuntavad mulle Haapsalu v6i Viljandit(folgivælisel ajal) ja see vaikne væikelinnaidyll on mulle pigem tohutult igav ja kergelt masendav. Praeguse seisuga olen kylastanud Amsterdami, Utrechti ja Delfti ja k6ik nad on ysna samamoodi væikesed, suht inimtyhjad(ehkki mitte laupæeva pærastl6unal kaubanduskeskuses) ja madalad.
Nagu Pariisiskæik pole tæiuslik ilma Eiffeli torni nægemata, nii ei saanud Amsterdamistki væikese maiustamiseta lahkuda.
Delfti sattusin yhele muusikafestile, kus tundsin end tæpselt nagu vælismaalane Eestis – k6ik oli nii pisike ja mitte sittagi ei saanud keelest aru. Jube yxik autsaideri tunne tuli, ehkki Mi§ka ja ta s6psid ræækisid vahest minuga ka inglise keeles, teiste jutust ei saanud ikka midagi aru. Festar ise toimus vanas loomaaia madude oskonnas(kust maod vist selleks ajaks k6ik siiski minema viidud), mis samahæsti oleks v6inud olla nt Tallinna Polymer. Rahvas ka eestimaiselt mittemidagiytlevalt yhtmoodi riides.

Muidu k6ik ikka okas, kuid veidi igavalt okas, nii et ma isegi igatsen koju, kas Eestisse v6i tagasi Londonni. Homme hakkame Berliini hææletama, loodetavasti læheb siis p6nevamax.

Impressioon Amsterdam

Ja j’rsku kasvas keset vett tuulikute-salu ning suured tankerlaevad olid yhtlaselt laiali pillutud.

Ja kui me lendasime ja juba laskuma hakkasime v6is n’ha maju, autosid, keerlevaid karuselle ning ma pyydsin k6igest v’est m6nda inimest silmata, kuid tulutult. Autosid juhtisid programmid ning parklat’ied s6idueid seisid omaniketa. Tilukesed inimmutukad olid teadmatusse haihtunud.

Eriti palju inimesi ei tulnud hiljemgi v’lja. Londonist tulles on see eriti kontrastne v’ikelinn, nii et imelik hakkab. Alla miljoni elanikuga, tyhjade vaiksete k6rvalt’navatega, justkui mistahes suuruselt teine Eesti linn. Jalgrattaid on inimestestki rohkem ning lihtsam kui ratta seljas 6nnetusse sattuda, on pigem jalak’ijana ratta alla j”da. ”rmiselt ebajalak’ijas6braik linn. Kohalikud s6idavad ratastel ilma kiivrita, samal ajal telefoniga r”kides, m6nel lausa k’ed selja taga.
K6ik r”givad nii head inglise keelt, et lausa h’mmastav – nagu yx ettekandja seletas, p6hjuseks on subtiitritega filmid, nagu Eestiski.

Yhe p’evaga sai Amsterdamile ring peale jalutatud ning linn omale selgeks tehtud. M6nel t’naval tuli lausa kodune rahvarohke tunne, kuid siis j’lle sattusin m6nele maalilisele inimtyhjale t’navale, a la Notting Hill(aga ilma inimesteta). Tsekkisin yle oma kodustaja Tami soovitatud alternatiivgalleriid ja -h’ngimiskohad, k’isin l’bi kesklinna ja punaste laternate t’nava, tsilisin Mi§kaga Vondelparkis ja kunstiskvotis ning aina k6ndisin-k6ndisin 12tundi, vahepealsete peatustega. Amsterdam tundub endiselt jubevaikse armsa v’ikelinnakesena, kus ma kyll elada ei suudaks, kuid ilmselt v6tab mul aeglasemale elureziimile ymberlylitumine kauem aega…

Uus peatükk

Viimane õhtu pubis tööl seljataga. Kotid pakitud, niipalju kui võimalik, ja ikka veel ei tundu see päris reaalsena. Ehkki ma tean küll, et nüüdsest ootavad mind ees vaid kõige lahedamad ning põnevamad seiklused, on siit lahkuda siiski niiiii kahju…isegi kui ma tean, et tõenäoliselt tulen siia hiljem tagasi.

Amsterdam-Berliin-Praha
Esialgu oli see mõeldud hääletamistripina, kuid nüüd paistab hääletamiseks vaid üks päev olevat, mille me tõenäoliselt lõpetame juba teises linnas. Eimingit sihita seiklemist ning tähistaeva all magamist. Mitte et ma niiväga tahaks tänaval või põõsas magada, kuid seekord tundub kõik nagu teistmoodi olevat…Tundub, et olen ehk tõesti hääletamisest välja kasvanud…vähemalt hetkeks…mis on omajagu kurb, kuid samas paratamatu.
See tripp on plaani järgi kujunenud pigem linnatripiks. Peatun nagu ikka tuttavate ja CS-ide juures. Paar päeva Amsterdamis, sealt Uttrechtis elava sõpsi juurde, kellega koos kõigepealt Delfti mingile festile ja siis hääletame Berliini. Sealt edasi juba omapäi Prahasse. Ei saanud jätta kasutamata võimalust oma üht lemmiklinna taas külastada, kui juba sellele nii lähedal asun! Tuleb ikka tsekkida üle, kas vanad lemmikbaarid ikka sama kohapeal asuvad ning mis vahepealsete aastate jooksul linnas muutunud on…Prahast lennukiga Birminghami-rongiga Londonni. Viimane lennupilet läks maksma u 12naela+5naelane rong.

Aga nüüd ma juba jooksengi!

Austraalja, here I come! :D

Aussi viisa olemas!

Võttis aega umbes tunni.

Pariis day 2

Järgmisel hommikul juba varakult Manu tööleminnes välja visatuna suundusin lähedalasuvate katakombide poole. Istusin minumeelest nii Pariisile omaselt tänava ääres välikohvikus croissant´i ja petit cafe au lait-i hommikusöögiks mekkides. Pariisi katakombidest rääkis mulle nii mõndagi eelmisel õhtul baaris kohatud Manu sõps Delfine. Kogu linna all asub labürintidest koosnev tänavavõrgustik, mis loodi 20m sügavuselt maa alt maa peale majade ehitamiseks kivide kaevandamise teel. Maaalused tänavad jooksevad maapealsetega kohakuti, olles küll mõnikord erineva nimega, sest maapealsed on lihtsalt aja jooksul oma nime muutnud, samas kui maa all on olukord sajandeid olnud muutumatu. Seintelt võib leida sada aastat tehtud kritseldusi sama loomulikult, nagu paari aasta eest tehtuid. Väike lõik katakombidest on ametlikult külastajatele avatud, suurem osa aga suletud ning nendes kondamine illegaalne.  Delfine käis 6aasta eest illegaalsetes katakombides koos inimestega, kes oma suurest huvist väga palju aega seal veedevad ning tunnevad maaaluseid koridore väga hästi. Nende plaani tundmata on kerge ära eksida. Ootamatult süllekukkunud juhust kasutasin ära oma artikli jaoks Delfine´it intervjueerides. Peale hommikusööki oli aga aeg mul endal katakombide legaalsesse ossa laskuda. Uksel oma järjekorda oodates peksis süda küll ärevalt võimaliku maaaluse klaustrofoobia pelguses, kuid juba maaalustes koridorides viibides, asendus ärevus põnevuse ja hasardiga uudse ümbruse vastu. 20m sügavusel asuvad koridorid jooksevad metrooliinide all. Kitsad  ja üsna madalad käigud, siit-sealt korralikumate võlvidega ehitud, aegajalt rohelise noolega exit-i-mehikesega kaunistatud kulgesid sinkavonka umbes kilomeetri, enne järgmist kilomeetrit täis konte. Linna surnuaedade ´ülerahvastatuse´ tõttu on mitmest surnuaiast kondid katakombidesse kokku veetud ning ligi 6miljoni inimese luud seina äärde müüriks laotud. Ikka kenasti säärekondid väljapoole, peale kaunistuseks mõned kolbad, muu pahn taharitta. Tutvusin maaalustes käikudes ühe fotograafi ja ta sõbrannaga, kellega venis esialgu 45minutiseks lubatud retk nähtamatult üle pooleteise tunni pikkuseks. Alguses tähelepanuväärseina tundunud kondid muutusid pikapeale tähelepandamatuteks objektideks, pannes unustama, et kunagi olid need kõik inimesed, ja muutudes pikapeale lausa tüütuiks – no kui kaua sa jõuad samu asju pildistada…Igatahes soovitan katakombide külaskäiku teistelegi!

Edasi viis tee lõunapeatusega jõe ääres creperie´s Pompidou kunstikeskusse. Astusin suurde majja sisse, piilusin pika piletisaba poole, ning selle vältimiseks suundusin infopunkti poole. Kogu reisi jooksul olin ma kõikidel näitustel käinud tasuta oma maagilise pressikirjaga. Astusin ühe ligi 60aastase kena naisterahva juurde ning alustasin oma tavapärast sissejuhatavat teksti ajakirjanikust from Estoonja. Mille peale tädi vahele segas, öeldes: „No siis võib ju eesti keeles ka rääkida!“ Minu näost oleks pidanud tol hetkel küll pilti tegema. Ja et kõikidest teenindajatest olin ma valinud puhtjuhuslikult just tema! „Libahundi“ endine näitlejatar Ene R. on Pariisis elanud juba 27aastat. Väga hämmastav on sedasi kaasmaalasi kohata, viimati juhtus sarnane olukord minuga kuu aja eest Camdenis…
Pompidou avaraid saale mööda jalutades tuli aga väsimus peale ning mu muuseumilimiit sai täis. Liiga palju on kahe päeva jooksul erinevaid näitusi külastatud! Pealegi tuleb tunnistada, et kontseptuaalne postmodernism pole alati ikka minu maitse. Kohtusin veel ühe couchsurferi Juliettega, kellega sõitsime Montmartrele, kuid peatselt pidi ta lahkuma ja ma jäin üksinda sinna aega parajaks tegema. Viimase tunni möödasaamist oodates, enne rongileminekut, istusin õhtuses päikeselaigus müüril. Tutvusin mõnede lõbusate tänavaartistidega nende puhkehetkel, kes sellele vaatamata mulle veidi trikke ja nalja tegid. Üksinda reisimisel pole ikka üldse midagi viga, põhimõtteliselt on see suht sama kellegiga koos reisimisega, sest inimestega saab sellegipoolest kogu aeg tuttavaks, ainult heade sõprade vahelised ´oma´ naljad jäävad esialgu ära.

Kaks tundi hiljem olin juba vihmahõngulises hallis Londonis, kus veel järgmisel päevalgi tabasin end Londonis bussil trügides ´sorry´ asemel ´pardon´ ütlemast.

Pariis-Pariis

Mõned tunnid maganult kiirustasin varahommikusele rongile, kus und jätkata sai. Paari tunni pärast võttis mind juba vastu Pariis. Omapead ja veel unesegasena vahetasin rongis kingad sandaalide vastu, mis perroonil tundusid kuidagi ERITI ebamugavad. Olukorda uurides selgus, et olin vasaku kinga paremasse jalga pannud. Üksinda hajevil olekuga astusin jaama ustest välja, heitsin pilgu päikesepaistelisele kohvikutega palistatud tänavale, mis veel väga omasena ei tundunud, ja läksin tagasi jaama turvalisusse end koguma. Kingad õigetpidi jalas oli tunne ka juba palju parem, ekslemist jätkus aga veel tükiks ajaks. Mõelda vaid, samasugune suurlinn nagu London, aga ometi on kõik pisut teistmoodi – kasvõi metroosüsteem, mis on põhimõtteliselt ju sama, aga erinev. Peale pikka seiklemist leidsin lõpuks oma rongi, astusin peale, lõpuks uksed sulgusid ning puupüsti täis metroo hakkas teosammul liikuma, kuni üldse seisma jäi. Üldjuhul kiirete Londoni tuubidega harjunult, oli see küll midagi erinevat.

Esimene sihtpunkt: YSL Foundation. Veel veidi ekslemist hiljem ning valesse kohta mineku järel jõudsin siiski oodatud kohta. Pressiesindaja, kellega olin eelnevalt kohtumise kokku leppinud, võttis mind vastu ja viis steriilselt valgete seintega ruumi, kuhu pääses vaid salakoodi teades. Ümmargust seifilukku lahti keerates avanes oma 10m pikkuse koridoriga „riidekapp“ täis Yves Saint Laurenti originaalkleite, miljonite väärtuses. Selles arhiivmuuseumis hoitakse alles iga YSL kollektsiooni igat kleiti, mida vajadusel siis näitustele välja laenutatakse. Kohalikus näituseruumis oli parasjagu väljapanek Vene rahvuskostüümist, mis kunagi on Yves Saint Laurenti inspireerinud.
Eiffeli torn juba jõe äärest paistmas, suundusin Meremuuseumisse, kus on käimas moeteemaline näitus merest ja meremeeste riietusest inspireeritud moest. Triibulised õhtukleidid ja laintevahused kokteilikad Pariisile kohaselt suurtelt nimedelt nagu Dior, Chanel, jällegi YSL, Gucci jne.

Edasi viis tee torni alt läbi turistidehordide vahelt trügides metrooga teise linna otsa, kaasaegse kunsti keskusesse. Üleval värvipuhtad Ladina-Ameerika mõjutustega Brasiilia kunstniku Beatriz Milhazesi maalid, allkorrusel fotograaf William Egglestoni näitus värviliste kompositsioonidega. Värviliste pastakate/markeritega paberil suvaliselt soditud jooned, mida igaüks kunagi igavusest teinud on või või mida võib leida igast kontoritarvete poest kirjapulkade müügileti juurest. Lihtsalt geniaalne! Kusjuures mitte kunstnik pole siin geenius, vaid hoopis vaataja, kel hakkab seda sodi vaadates kujutlusvõime tööle. Vasakust nurgast ilmub pildile järsku krokodill, paremalt alt nurgast lammas, või kuidas kellelgi. Ma absoluutselt armastan abstraktset kunsti, kus geeniuseks on vaataja!
Jalad suurest kõndimisest juba otsast kukkumas, jalutasin ´Atlantilistesse aedadesse´ Montparnasse rongijaama katusel, kus toimumas II maailmasõja aegsete naiste aksessuaaride näitus. Ajast, mil inimjuustest ja koerakarvadest valmistati lõnga, millest omakorda kampsuneid, kindaid ja kingi.
Londoni endine majakaaslane, praegu Pariisi lähistel elav Kennu tuli parki ja koos jalutasime veel oma 5km kohtuma mu selleõhtuse CS hosti Manuga. Õhtu lõppes Place d´Italie lähistel Manu teises ´elutoas´, tema kodubaaris.

Seiklushimu tõstab pead

Eile oli rõve külm ja märg sügispäev, tänaõhtu aga nii sume soe suveöö, et kesköölgi jalutasin jakita kodupoole! Tundub täiesti uskumatu, ma olin juba peaaegu unustanudki kuidas suvi tundub ja et on võimalik ka ilma jakita väljas käia(ehkki siinseid põliselanikke piiludes tekivad vaatamisest külmavärinad). Kahetsusagoonia lahkus, asendudes ootusärevusega. Ja ühtäkki tundub maailmaparima asjana jalgrattaga Saaremaal kihutamine või kummipaadiga Uusi Augus ujumine. Vaba laps maal. Eelmise suve praktiliselt töötasin linnas maha, esimest korda elus. Katse mõttes, et näha kuidas ´normaalsed´ inimesed elavad, ja otsustasin, et see pole ikka üldse hea mõte. Nii et korra proovisin ja aitab, ei ole vaja suvel töötada, sel ajal tuleb puhata ja mängida.
Pariisisõit on juba käegakatsutavasse kaugusesse lähenenud ja igati põnevaks planeeritud. Panen oma ajakirjanikumütsi pähe nii mõndagi huvitavat kohta külastades. Üksinda reisimine ahvatleb ka uue nähtusena ja üldse on mu pikaks ajaks oimetuks tambitud rännuhimu oma pead vaikselt tõstma hakanud, paigalejäämisest mittehoolides. Pariis tundub peale kaht külastust, olles selle linna risti-põiki jala läbitrööbanud, kaardi pealt igati tuttavlik, justkui läheks ´oma kohta´. Ühte paljudest.