Killer-babys

Tänases Londoni lehes kirjutati järjekordsest mõrvast. Ja ehkki seni oli mulle tundunud, et ohvriteks langesid pigem süütu välimusega blondid tüdrukud, siis seekord peksis kamp alaealisi surnuks ühe endast mõned aastad vanema gooti tsiki(ja tema peika eelnevalt kooma) lihtsalt tema riietusstiili ning välimuse pärast. Lugesin seda ning mul hakkas hirm – nii pole minagi oma pikas mustas mantlis kallaletungide eest kaitstud! Kusjuures absurdseks teeb selle jutu asjaolu, et kõik noorukid olid alaealised, tapetust 3-5a nooremad lapsed! Ehkki Jo juba varem lohutas mind, et UK tegelikku rahvaarvu arvestades on mõrvastatistika üsnagi madal, on iga päev lehes midagi uut teemakohast. Mul on lausa kahju, et ma inglisekeelsetest ajalehtedest aru saan, ega või rahus oma mullis elada, välismaailma ohtudest midagi teadmata. Peaksin lehtede lugemise lõpetama, kuid siis on olemas ka raadio… Jah, need mõrvarid on laksus ja purjus lapsed. Siinmaal ei tasu karta mitte neegreid(polegi ammu sellist juhtumit lugenud), vaid lapsi. Ja keegi pole kaitstud, sest need on enamjaolt olnud juhuslikud mõrvad ´lõbu pärast´. Nagu arvutimängus. Võib loota ainult saatusele – surm tuleb siis, kui selleks õige aeg, mitte enne, ega hiljem.
Ning hommikuses metroos seda lugedes hakkas mul tõeliselt hirm, läksin vast nii endast välja, et unustasin kuskile tuubi oma soni. Millest mul väga kahju on.

Killud

Nii nagu inimesed tantsivad oma kodus, siis kui keegi ei näe, tantsin mina oma pubis baarileti taga, igavusest, veidi enne sulgemist(või ka mistahes muul ajal).

Tagasiteel koju toimus huvitav vahejuhtum bussis. Helepruun, suhteliselt noor mees avastas bussi peale tulles, et ta sõidukaart olla just lõppenud ning soovis kahekümneka eest piletit osta. Kuna bussijuhil polnud raha tagasi anda, keeldus see talle piletit müümast, mille peale noormees korraldas sellise skandaali, et olnuks me Ameerikas, ma võin kihla vedada, võtnuks peatselt tüüp oma kilekotist püssi välja ja kõmmutanuks pool bussitäit rahvast(mind esireas) maha. Õnneks olime me siiski UKs. Üks abivalmis kojukibelev tüüp pakkus välja ise noormehele pileti ostmist, kuid helepruunile mehele ei mahtunud selline võimalus pähe: „Ma käin ka tööl, mul on raha! Mul ei ole sinu raha vaja, ma võin ise omale pileti osta!“ Ainult et bussijuht ei müünud talle kahekümneka eest ning oma 10minutit hiljem, kõikide kesköisete töölttulijate kojukibelemises astus noormees lõpuks bussipealt maha, suutmata vastu võtta pakutud piletit, ning uksed võisid sulguda. Ei näinudki ma veel(õnneks) Londoni vägivalda. Täitsa imelik minu jaoks, kuidas küll võib olla nii raske helepruuni mehe jaoks vastu võtta talle sõbralikult pakutud tasuta piletit. Olnuks mõni naine tema asemel, oleks see ammu juba selle naeratusega vastu võtnud ning ehk ka unustanud. On küll olemas ka iseseisvusele pürgivaid naisi, kes kõige eest kindlasti ise maksta tahavad, kuid eks nemad leppinuks ka. Kas meheks olemine või rassikuuluvus oli tal takistanud seda vastu võtmast? Vajadus tõestada, et temalgi on raha, ta ei vaja kellegi teise almust.